2011

200LK.

Kui Mats-Eric Nilsson sai valmis oma teose toidutööstuse jatoidukaupmeeste tegevuse telgitagustest, ei leidnud ta kaua aegakirjastajat. Keegi ei uskunud, et selline teema kedagi huvitaks.Nüüdseks on tema raamatut ostnud juba sadu tuhandeid inimesi paljudesriikides ja autor on avanud oma lugejate silmad. Tarbijad olid raevus,kui selgus, et mõnes „koduses“ toidus on kasutatud koguni 67 erinevatainet, nende hulgas mitmeid tehislikke lisandeid. Tavaliseltkurjustatakse just nn E-ainetega, mille hulgas tegelikult on ka pärissüütuid või lausa kasulikke aineid. Ent toidutööstus kasutab muidkinippe, millest tavainimesel pole aimugi. Kindlasti on väga vähesedkuulnud sellest, et vaniljejäätis saab oma maitse tegelikultkuusepuust toodetud vanilliinist, või et koduseks nimetatud suitsusinksaab oma suitsumaitse „vedelast suitsust“. Mida see ja paljud teisedennekuulmatud ja uskumatud toiduvalmistamise viisid endast kujutavad,saabki lugeda „Toidudemagoogiast“.Sellest ajast on paljud toidutööstused toonud turule nö loomulikumadtooted ning otsinud aktiivselt uusi ja tarbijatele vastuvõetavamaidviise toitu valmistada. Ometi lebavad toidupoodide riiulitel endiselttooted, mille koostisosadega tutvumine tekitab hirmu ja nõutust. Etsupermarketite lõpmatuna tunduvates labürintides kergeminiorienteeruda, võib tarbija sellest raamatust leida väärtuslikketeadmisi.Inglismaal ilmuv mõjukas Monocle Magazin arvas Mats-Eric Nilssoni oma2011. aasta 20 kangelase hulka. Põhjendus – Nilssoni edu tõestab, etinimesed peavad tähtsaks seda, mida söövad ja et toidutööstus suudabmuutuda, kui teda selleks sundida.