Filmi esimeses osas visandab Moore iroonilise pildi Bushist kui inimesest ning WTC terrorirünnaku ja Afghanistani sõjani viinud olude ja sündmuste tausta. Ta osutab, et Bush ignoreeris rünnakut ennustavaid ohu märke. Filmi teine osa keskendub küsimusele, kellele ja milleks Iraagi sõda vaja oli. Keda huvitaks Iraak, kui seal ei paikneks maailma suuruselt teine naftavaru? Filmi kolmas ja viimane osa on kõige emotsionaalsem. Sõna saavad inimesed, kes on ise või lähedaste kaudu Iraagi sõjaga seotud. Film on elav, lõbus ja vaimukalt tehtud.