„Moirad ja fuuriad” jutustab ühe kakskümmend neli aastat kestva abielu loo, esmalt mehe ja seejärel naise vaatepunktist. Mees on tunnustatud näitekirjanik, kelle osaks äravalitus (moirad e saatusejumalannad) ja sellega kaasnev privilegeeritud minapilt. Toetava abikaasa rolli asetatud naine näib elavat mehe dikteeritud narratiivis. Nende suhet kaardistatakse alates pöörasest armumisest ülikoolis 1990ndate hakul, läbi romantiliste vaesuseaastate Manhattani keldrikorteris kuni edu saavutamiseni, milles kajastub tüüpiline ettekujutus „suure kunstniku” kujunemisest. Kogu selle aja vältel äratab nende püsikindel abielu lakkamatut kadedust nende sõprades. Kuid psühholoogiline joonis ei ole nii lihtne. Sünge lapsepõlvesaladus, mida naine mehe eest varjab, teeb tema osaks pigem äraneetuse (fuuriad). Naise vaatepunkt romaani teises pooles kummutab mitmed esimeses pooles esitatud mehelikud eksiarvamused. Kaht vaatepunkti eristab ka tooninihe – kirjaniku saatusest jutustav pool on antud lineaarses eepilises laadis, peegeldades ettemääratust, abikaasa sisepingetest küllastatud hingeelu avatakse pigem gootilikult ja killustatumalt.