Ajalooline jutustus vanaaegsetel laevadel töötavatest orjadest.

Sisukatkend: „Loic hingas kergendatult, kui ta varavalges süngest magamisruumist väljus ja taas puhtasse sadamaõhku sattus. Galeerid seisid laitmatute ridadena piki kaisid ja neist igaühe ette saatis punane ohvitser loosiga tõmmatud koguse orje, keda kohe ümbritsesid laskevalmis sõdurid. Sellal kui laevaleminekut ette valmistati, oli Le Guenil aega oma ujuvale vanglale pilku heita. Ta tundis laevu ja mõistis otsekohe, et saatus teda endiselt ei hellita: „Õiglus“ oli vana, pehkinud laevaloks. Oma peenele kujule ja elegantsile vaatamata meenutas ta määratu suurt kirstu, mis oli iga hetk valmis oma inimlaadungit merepõhja viima. ....“