Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.

-

„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”