Missugune oleks meie elu ilma helideta? Missugune tunduks maailm, kui puuduks hääl, mis saadab me silme ees lahti rulluvat pilti? Kas vaikuses oleks ajalugu kulgenud sama rada mööda, kui see kulges meie helisid täis maailmas?

David Hendy „Müra, heli ja hääled“ pajatab helide ajaloost viimase 100 000 aasta jooksul ning räägib meile paljutki meie kollektiivse mineviku kohta, mida me veel ei tea. Helide loo jälgi ajades hakkame aru saama, kuidas me õppisime ületama oma hirme loodusmaailma ees, kuidas me hakkasime seda maailma mõistma ja sellega suhtlema.
Eelajaloolistes koobastes, kus imeline akustika loob uskumatuid kõlavärve, on leitud kõige kaunimad koopajoonistused just paikadest, kuhu koonduvad kõige võimsamad kajad. Aafrika džunglites, kus oli võimatu kaugele näha, suheldi nn kõnelevate trummide abil. Nendega saadeti kaugete maade taha sõnumeid, mida anti edasi külast külasse, kõmistati läbi metsade, üle mägede ja piki jõgesid. Orkney saarte neoliitilistes kiviehitistes aset leidnud rituaalides püüti helide abil pääseda vaimu- või jumalikku maailma. Vana-Kreeka ja Rooma oraatorite osavad retoorilised trikid aitasid neil oma poliitilisi vastaseid võita ja rahvahulki mõjutada. Keskaja helimaastiku üheks kõige iseloomulikumaks heliks oli kirikukellade kaja. Kloostrites, kus sageli oli keelatud rääkida, korraldati igapäevast söömise, magamise ja palvuste rutiini kellade helistamise abil, ilmalikele anti kelladega märku erilistest sündmustest ja hetkedest. Tööstusrevolutsiooni võidukäik lisas me helimaastikku masinamüra monotoonsuse. 20. sajandi suuri sõdu iseloomustas suurtükiväe kõmisev müra ja haavatud sõdurite surmaoiged, sama sajandi helimaailma tähtsündmuseks on aga ka raadio esiletõus, millest sai võimas ruupor neile, kes tahtsid vormida rahvast oma mõtteviisi järgi.
Ka tänapäeva üha toimekamaks muutuvas maailmas mõjutavad helid me ümber meid rohkem, kui me endale seni tunnistanud oleme.