Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga.

Vormsi saarelt pärit Freyja, kuulsa Rootsi kalliskivifirma omaniku Ewa Collinderi vaene sugulane ja kasulaps, on saanud tunnustatud kivikunstnikuks ja firma pärijannaks. Kunagi kuulus ja võimukas Ewa lamab halvatuna ja tummana voodis, kaelas surevatest pärlitest kee. Oma haiguse saladuse, mida teab peale tema vaid Freyja, viibki ta hauda. Freyjat, selles triloogiaosas proua Ärlundi, on nimetatud eesti kirjanduse pahelisimaks naiseks. Et tema kujutamisel on kasutatud pahevärve külluslikult, ei ole mõtet hakata seda määrangut pehmemaks tingima. Ent samas ei puudu Freyjas ka kaunim pool, õieti kirjanduslik huvitavus, mis on eriti mõjukas romaani raamis.

"Musta opaali rada" koosnebki Freyja Ärlundi meenutustest. 1952. aastal elab vana ja oma tervise laostanud peategelane omaaegses luksuslikus Tallinna villas, mis tänu pettusele on võõra võimu haardest päästetud. Samas on seifi peidetud müstiline must opaal Frau Sorge, mis, nii tundub, on Freyja elu üha pahelistele radadele suunanud. Seejuures on Freyja üks väheseid, kes suudab tunnetada ka kalliskivide elujaatavat olemust. Tema ja firma peakivikunstniku isand Möhli suhtlus kiviriigiga on paeluv.

1953. aastal helgib rusutusse valgust: sõjaajast ühegi teateta kadunud Hinno, Freyja mees, saadab kirja, Siberisse viidud tütar Kirkel on lootust koju pääseda. Freyja otsustab vabaneda õnnetust toovast mustast opaalist.