Tõlkinud - Henno Rajandi. Kujundanud - Mai Einer.

Eesti Raamat 1976, - 400 lk. tavaformaat, kõva köide, ümbrispaberiga, heas korras kasutatud raamat.

 Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-). Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus... 

Tsitaat pärineb lääne kuulsaima naturalistliku kirjaniku Émile Zola kõmuromaani «Nana» algusosast.