Suur lahtine kaheistmeline veeres ühtses autode voolus suunaga Halenseebrückilt Kurfürstendammile. Oli juuniõhtu, õhk oli soe ja liikumatu. Roland Wölffer istus väsinult ning roidunult vaikides rooli taga ja ta ei tundnud mingit vajadust vestluse järele. Renate teadis seda. Mees oli terve päeva tööd teinud – nõupidamised, kohtuistungid, bürookuumus –, muidugi on ta roidunud. Renate võis endale ette kujutada, millele ta nüüd mõtleb: nimelt mitte millelegi. Ja kindlasti ei murra ta pead selle üle, miks Renate just täna õhtul soovis temaga välja minna. Seitsmes juuni. Täna on seitsmes juuni. Täna viie aasta eest  …