Marje Ernits

Õpetaja, õpetaja!

Uurin toidukappi, seal on kuivanud saiapoolik ja natuke moosi. Muidugi, veini on, nelki, kaneelikoort ja ingverit ka, pisut pipart, ning ma teen kausitäie hõõgveini. Ootan, kuni Elsa rahuneb ja rääkida suudab. Tean, et tal on miljon tuttavat, aga tegelikult pole kedagi. Keskkooli lõpupeol sai ta süütusest lahti ja aasta pärast sünnitas tütre. Nüüd on Mariliis juba aastaid Saksamaal. Algul läks lapsehoidjaks, aga leidis hea pere ja jäi sinna hotellindust õppima. Arvata võib, et kodumaa teda enam ei tõmba, ja kui, siis ainult ema pärast. Elsa aga aina armub ja loodab, et... Kuid aastaid on tal varsti juba nelikümmend. Jah, naised saavad oma eluga hakkama ka siis, kui nad toeta jäävad. Mehed on nagu herned, neil peavad ikka tokid kõrval olema, et püsti püsida. Ainus, milleta naine elada ei saa, on armastus, olgu see siis mis tahes kujul või olekus, päris või unelmais.
Hingame sügava sõõmu kuuma veiniauru ja hakkame siis väikeste lonksudega jooma. Varsti suriseb kehas soojalt ja Elsa puhkeb nutma.
«Ma jätsin alles,» nuuksub ta, pühkides käeseljaga märgi põsenukke.
«See on sinust väga isekas,» on minu esimene reaktsioon. «Kas see Jörn, või mis selle kirjastaja nimi oli, ka midagi teab?»

Marje Ernits sündis Tartus 1948. aastal. Üles kasvas ta metsamehe perekonnas Jõgeva lähistel asuvas Kurista Metsamajandis. On õppinud TRÜ ajalooteaduskonnas ja Tartu Kunstikoolis, mille lõpetas 1972. aastal. Diplomitööks oli vasekohrutustehnikas seinapannoo, juhendajaks Aleksander Suuman.
Autori kunstiloomingust moodustab suurema osa maal (pastell, akvarell, õli), millega on ta esinenud näitustel nii Eestis kui ka väljaspool.
Luuletusi on ta avaldanud 1984. aastast alates.
Käesolev romaan on Marje Ernitsa esimene ja see jõudis 2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitud tööde hulka.