Oskar Luts

Kevade

Pildikesi koolipõlvest

Lutsu «Kevade» ja Lutsu «Kapsapää» - vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. «Kevade» kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks.
Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks (Hando Runnel 1987).