Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”


Raamat sarjast Moodne aeg

-------------------------------------------------

Raamatuarvustus meie kirjandusblogist:

Klaustrofoobia ajas

Javier Marias (sündinud 1951) on üks populaarseimaid tänapäeva Hispaania kirjanikke. Tema romaane, novelle ja esseistikat on tõlgitud ja avaldatud umbes viiekümnes riigis. Eesti keeles on kahjuks ilmunud üksnes kirjanduslike portreede kogu „Kirjapandud elud“ ja romaanid „Nii valge süda“ ja minu arvustatav „Oxfordi romaan“.

Romaani sisu lühidalt on selline – Madridist pärit Hispaania kirjanduse õppejõud läheb kaheks aastaks tööle Oxfordi ülikooli. Väike kinnine linnake oma naeruväärsete kirjutamata seaduste ja tobenaljakate kolleegidega on jutustaja elu kaheks aastaks. Tal tekib afäär abielus naisterahvaga ja mõned sõprussuhted. Hispaania keevaline temperament versus brittide vaoshoitus tekitab palju kummalisi olukordi, dialooge ja jutustaja huvitavaid märkusi.

Pean tunnistama, et mul on seda arvustust üpris keeruline kirjutada. Ma ei pea seda kindlasti kehvaks romaaniks, tegemist on vägagi nauditava lugemisega. Lihtsalt tavaliselt midagi lugedes leian mõne kandva filosoofilise idee, millest kinni haarata, millega vaielda, nõustuda, kuidas kunagi. „Oxfordi romaan“ on täiesti puhas ilukirjandus. Kunst kunsti pärast. Süütu ja hästi kirjutatud kirjandus. Võrdluse võiksin tuua kujutavast kunstist – natüürmordid. Neid on alati maalitud ja ilmselt maalitakse neid kuni aegade lõpuni. Jah, need on tihti armsad, aga on maalitud maalimise pärast. Kunstniku oskuste demonstreerimiseks. Meeleolu loomiseks. „Oxfordi romaan“ on nagu natüürmort. Tõlkija Kai Aareleid ütleb oma järelsõnas nii: „Autor Marias näib iga sõna kaaluvat: ta sõnastab ja sõnastab ümber, otsib õiget sõna, mõistet või ajavormi, lisab märkusi ning täiendusi, ja seda kõike mitte ilukõneks, vaid sellepärast et niisugused kurvilised laused ja mõttekäigud on ainus viis anda edasi inimmõtte heitlikkust ja ebakindlust“. Natüürmorte maalitakse ehk samal eesmärgil. Pintslitõmmetes ja modelleerimises ja värvides on seesama inimese heitlikkus ja ebakindlus. Selle edasi andmine õunte ja korvide ja pudelitega. Hea kunstnik suudab seda ka ilma sümboolsete maastike ja väänlevate figuuride ja teatraalsete portreedeta. Marias on hea kirjanik. Nii lihtne see ongi. Just nende sügavate mõttekäikude ja eneseotsingute puudumisega „Oxfordi romaanis“ tõestas ta seda. Kirjandus kirjanduse pärast.

Mõned küsimused, millega autor selles romaanis tegeleb, on siiski olemas. Näiteks kust läheb kirjaniku ja minajutustaja piir. „Oxfordi romaan“ baseerub väga paljuski autori enda kogemustel vahetusõppejõuna. Kohe teose alguses kirjutab ta nii: „Inimene, kes siis jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud“. Kõik, mis inimesega juhtub, muudab teda ja me oleme midagi meenutades juba teised inimesed. Areng. Muutumine. Aeg. Lugesin, et Mariast on natuke materdatud sellepärast, kuidas ta ennast „Oxfordi romaani“ minajutustajast lahutab. Mina sain sellest teisiti aru. Ta ei lahuta ennast üksnes sellest tegelasest, vaid üldse kõigest, mis on juhtunud, sest ta ei ole sama, kõik muudab ja rikastab meid. Autor selgitab seda järgmises tsitaadis tuhat korda paremini kui mina: „Ma ei vältinud omaenda häält, oma tavapärast või loomulikku kirjaviisi, mida võis kohata näiteks kirjades, mis ma Inglismaal olles sõpradele olin saatnud. Kuid vaatamata sellele, et olin tollele tegelasele, jutustajale ehk hispaanlasele, laenanud oma hääle ja osa oma kogemusi, teadsin, et tegemist ei ole minu, vaid kellegi teisega, kes on lihtsalt minuga sarnane. Kui see sobivam tundub, võib tolle tegelase kohta kasutada väljendit „ta oli see, kes mina oleksin võinud olla, ent ei olnud.““ Ajas hägustub palju. Ajas muutub palju. Ja paralleelide tõmbamine kirjaniku ja tema tegelaste vahel on asjatu. Ilmselt midagi sellist härra kirjanik öelda tahtis. „Oxfordi romaani“ peategelane on tegelikult aeg. Näiteks meenub mulle kohe lõik: „Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mis ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mis ta on söönud ja joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud, saanud. Päeva lõpuks on kott või prügikast täis ja selle sisu segamini, ent inimene on näinud, kuidas see koguneb, muutub, kuidas sellest saab juhuslik segapundar, mille seletust ja korda ta mitte ainult ei tea, vaid nimelt selles juhuslikus segapuntras peitub inimese enda kord ja seletus. Nad on tema elulõng ja tema kell.“

Käisin hiljuti üht etendust vaatamas, kus üks tegelane kordas tihti sellist mantrat: „See on mu saatus, see on kogu inimkonna saatus, mul pole sellest pääsu“. Alguses ei mõjunud see mulle kuidagi uudsena. Kuid äkki tekitas see minu totaalse šoki. Värin ja hirm. Surmahirm. „Oxfordi romaani“ üht kohta lugedes sain aru, miks see hirm tekkis. Romaanis kohtus minategelane ühe eriskummalise tegelasega, kellega nad rääkisid ühest õudusjutte kirjutanud kirjanikust ja see tegelane rääkis nii: „Macheni õudused on väga peenekoelised. Need sõltuvad suuresti mõtteseostest. Mõtteühendustest. Võimeist mõtteid siduda. Te ei pruugi kunagi kahte mõtet sel viisil siduda, et need teile oma õudust ilmutaksid, kumbki oma, ja nii ei saagi te oma elu jooksul teada, missugune õudus neis peitub. Aga niisama hästi võite te elada üleni selle sees, kui teil on piisavalt ebaõnne alati õigeid seoseid tabada“. Ma pole nn õudusjutte elujooksul palju lugenud, natuke Edgar Allan Poe’d ja see on kõik. Aga see tsitaat on kuidagi ülev. Ja kardan, et tol viimasel korral teatris tabas mind ebaõnn siduda kaht mõtet, mis tekitasid õudu. Ja paanikat. Surm. Ja selle absoluutselt täiesti kindel saabumine. Piiratud aeg tekitab klaustrofoobiat.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll