Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist.

Mällu on kinnistunud üks ilus päev, bussisõit ja peatus Ridala kiriku juures, kus toimetas noor Toomas Paul. Seal maakohal olid ka ta naine ja kaks tütart ning koerust täis koerakutsikas. Toomas kõplas oma aiamaal ja kui meie imestasime, et nii puhas, umbrohtu ei olegi, siis Toomas naeris ja ütles, et tema aias ei kasvagi umbrohi.

Jutust „Jumal padja all”.

„Ma kirjutan toonastest inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Loodan, et minu eakaaslased leiavad mu raamatust mõndagi tuttavat ja noortele tuleb see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt silma ette," ütleb Anu Raud. Oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” vaatab Anu värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Kunstnikuna on tal oskus kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.

Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka koomiline. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”. Leiate raamatust ka hoopis teistlaadi jutte, nagu lugu Estonia teatri laulja Tiit Kuusiku koerast („Iseäralik varguselugu”), meenutus oma armsast vennast vannilinal, kellest kasvas vigurvänt („Vennake”) või kohtumine Hugo Lepnurmega („Jumal padja all”).

Raamatu lõpus on Lastenurk kahe seikluslooga. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.