"Mõnikord liitus Vana Karu ja Piiluga nende igavesel valvepostil Vossem, sama ala meister naaberalevist. Kord-kaks kuus käis ta pisteliselt aatekaaslaste vormi kontrollimas. siis istuti kolmekesi poetrepil, asunikud peos, ja arutati, kui loll võib mõni olla. Näiteks Vöim, tõid ette Vana Karu ja Piilu. Vossem vastas oma vana emisega. "Ei ole üldse võimalik, et keski lollim on – iga jumala kord magab pooled põrssad ära!" kirus ta. "Ei see ole midagi," vaidlesid Vana Karu ja Piilu. "Sa põle teda veel õieti näind," ütlesid nad sihukese häälega, nagu käiks jutt Patagoonia laiskelajast, mitte Vöimust. Vossem ei andnud alla ja küsis vastu, kas nad tema emist on näind. Et kumbki pool jäi kindlalt oma favoriidi selja taha, ei jäänudki muud üle kui otsustati vedada kihla ja asi katselisel meetodil kindlaks teha." 

"Rong tõi, aga rong ka viis. Nagu seegi kord. Vagun oli rahvast täis. Kes sõitis rajooni, kes ehk edasi pealinnagi, kellel oli kompsus võipakk, kellel soolapekk või kanamunad. Pealinn oli maa sellise abi üle rõõmus ning andis vastu riidekraami ja mida kõike veel. Mõni riskis ehk sõita Tartussegi, kus tal õppis laps, ja jääda selles varemetelinnas kogunisti öö peale, ehkki seal kadus pimedas inimesi ja varemete all huugas salajane vabrik, kus tehti inimlihast vorsti."