Rohke fotomaterjaliga illustreeritud 500-leheküljeline biograafia toob lugejateni ühe kirgliku kunstnikunatuuri hullumeelses tempos kulgenud ja otsast otsani muusikaga täidetud elu. «Partei asemele valis ta partituuri, intriigitsemise asemele interpreteerimise. Tundlik, haavatav, õrn. Ja äge, kui muusika asemel kiputi noote mängima. Selline oli Peeter Lilje. Aga Peeter, keda ma naabrina tundsin, lihtsalt Peeter, ei olnudki muusik, ta oli muusika ise,» on Mikk Mikiver tabavalt iseloomustanud Eesti üht legendaarseimat dirigenti. Peeter Lilje (1950–1993) käe all on ERSO andnud üle 400 kontserdi ja salvestanud Eesti Raadiole ligi 200 eesti helitööd. Lilje repertuaaris oli üle 40 vokaalsümfoonilise teose ja 30 ooperi. Tema meelisheliloojateks olid Brahms, Sibelius, Tšaikovski, Mahler, Šostakovitš. Lilje jõudis oma 43 eluaastaga «absoluutse muusika tuuma juurde ja tuhandetesse südametesse,» on öelnud Paul-Eerik Rummo.

 

Raamatu saatesõnas kirjutab Tiina Mattisen: «Peeter Lilje aktiivsed dirigendiaastad 1979–93 olid Eestile (laiemalt Nõukogude Liidule) ühiskondlikult keeruline aeg: järsk allakäigutrepp, millest noor muusik pidi iga hinna eest üles tormama, et teenida muusikat, muusikuid ja muusika vajajaid. Ajalugu on siin raamatus puudutatud küll napilt ja laiemat kultuuritaustagi üksnes riivatud, ometi ei saanud paberile üksnes Peeter Lilje lugu. Omamoodi on see ka tema ea- ja teekaaslaste, uute tuulte põlvkonna lugu ning kindlasti sissevaade meie esindusorkestri tormilisse kümnendisse».