«Ja jessas ma löön neil mõlemal näo üles,» karjus Veikko kusagil sees, toauks käis kõmakaga kinni ja mees tuli õue, nii et veranda klaasid klirisesid. Toa akendest paistsid naiste ehmunud näod, kardinad liikusid. Veikko naine Helena jooksis trepile ja jäi sinna seisma. Nutuse häälega kutsus ta Veikkot tuppa tagasi. Veikko jooksis üle õue, sealt, kus harilikult ei käidud. Ta oli paljajalu, valge särgi varrukad üle küünarnukkide keeratud; lahtisest rinnaesisest paistis karvapuhmas. Ta naine hüüdis mulle, et ma ei laseks Veikkot üksinda küla peale. Viskasin nooled kiiresti märklauda ja aida palkseina, kus nooleauke oli juba teab kui palju. Veikko jooksis auto juurde, tõmbas esiukse lahti ja lipsas sisse. Jooksin lauda otsa poole, Veikko naine kogu aeg trepi pealt tagant kiirustamas; lauda otsast oli näha liikumist põllul maja taga ja seda pidi vaatama: rinnakul tõukasid poisid kuuli. Kuuliks oli neil peasuurune ümmargune kivi. Selle järgi, kui lähedal teised tõukajale seisid, sain aru, et kuuli ei tõugatud kaugele.