Igor Gräzin

Poliitika kui depressioon ja enesetapp

«Loodan, et ma kunagi ei kirjuta sellel teemal enam midagi. Minevikuski pole mul midagi depressioonile lähemat olnud kui üks artikkel – «Õiguse müüdist Franz Kafka «Protsessis»». Ärge süüdistage mind liigses pessimismis: teadmine on selline, nagu ta on, ja kui miski asi on räbalavõitu, siis parem ikkagi teada, et ta seda on. Kes otsib optimismi, mida ma jagan, leiab selle lehekülgedelt… Ka kas pole seegi üks tänaste vabade kirjandus-kirjastusolude eeliseid, et kirjutada võib kes tahes ja mida tahes? Nagu lugejagi vabadus neid kirjatöid osta või ostmata jätta. Kes rohkem kui ma ise teab seda, et käsikiri kubiseb vigadest. Ja pidanuks tegema temast midagi paremat. Aga aitab. Basta. Finita. 14. augustil teatas BNS, et Eestis sooritatakse aastas ligikaudu 600 enesetappu. Kui juurde rehkendada ebaõnnestunud katsetused, lihtsalt passiivsed sügav-sünged depressiivsed seisundid, mis võivadki jääda abita või kus abi jääb küsimata, on see number ikka võimas küll. Kõrvutades elanikkonna üldarvuga, teatas BNS, et nimetatud statistiline arv on meil 2 kuni 4 korda hullem kui mujal maailmas. Ja… Kui siinkirjutaja suudab sellele needusele või epideemiale, mis meid 1999. a. kevadel tabanud on (kas tõesti sajandi lõpp?) pisikesegi lõpualguse teha, siis jäägu ta nii, nagu ta on.»