Igav ja unine on suvine Tartu. Linna kuivad ja tolmused tänavad on tühjad. Emajõgi on nii hall, et paljas vee nägemine võtab suplemishimu. Ei ole kohta, kuhu minna jalutama või värskesse õhku meelt lahutama. Toomepealne ei erine palju harilikest tänavaist ja Tähtvere park on jäänud nii haletsemisväärseks, et isegi varasel kevadel ei ole seal silmale midagi. Laostumine ja muud midagi! Üliõpilased ja muu koolinoorsugu, kes talvel täitis tänavaid, on kadunud. Jõukam kiht ja haritlaste enamik suvitab Narva-Jõesuus. Tartusse on jäänud vaid need, kel puudub aineline võimalus suvitamiseks või kes on siin seotud kutsetööga. Paljud on muutunud kahepaikseks – elavad päeval Tartus ja öösel ning pühapäeviti Elvas. Neil inimestel on ikka nii kiire, et nendega ei saa mõistlikku sõnagi kõnelda. Kui nad ei ole töökohal, siis jooksevad nad ringi mööda ärisid ja mõtlevad vaid ülesannetele, mis neile hommikul usaldatud. Ja niipea kui tööaeg läbi, ruttavad nad, koormatud pakkidega, rongile. Ainsateks kohtadeks, kus saad mõne sõna kõnelda tuttavatega, on kohvikud ja „Vanemuise“ orkestri õhtukontserdid. Niisugusena nägin Tartut mina, kes juba mitu suve järjestikku pidin istuma oma patrooni Mäehansu kontoris ja ajama tema asju. Elu oli igav ja ebamugav.