“Noore Kaardiväe” teine, ümber kirjutatud versioon

Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Kui ta aga 1943. aastal Krasnodoni sõitis, et noorkaardiväelaste kangelasteoga lähemalt tutvuda, ei leidnud ta eest miskit romantikat. Väike tolmune pahur linn, kus sakslased olid partisanide kartuses kõik puud maha saaginud. Rahvas oli kinnine, kartlik ja tõrjuv, sest Moskva võimurid krasnodonlasi, sakslaste okupatsioonis elanud inimesi ei usaldanud, peeti kahtlasteks, potentsiaalseteks reetureiks.

Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma. Sõja must vari ja hitlerlased pööravad nende saatused pahempidi. Noorkaardiväelased olid sündinud juba nõukogude korra aegu, sovetliku propaganda optimismis, nad uskusid kodumaa üllasse revolutsioonilisse minevikku ja õnnelikku tulevikku, armastusse, ustavusse, ilusse. Nad olid veendunud, et elu on võitlus hea ja kurja, oma ja võõra vahel. Nad ei teadnud enam midagi vanast kadunud Venemaast ega muust pulbitsevast maailmast.