Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.

Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada - jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata.