Attila Bartis

Rahu

Ema ja poeg elavad koos ühes Budapesti korteris. Ema Rebeka Weér on kunagine tunnustatud, austajate poolt taevani kiidetud ja kadestajate poolt vihatud näitlejanna. Ta on kirglik ja tundlik naine, kes on elanud kogu elu deviisi all, et inimene andestab endale vajadusel peaaegu kõik. Kuid ta karjäär lõpeb üleöö, kui tema üliandekas viiuldajast tütar Judit läände põgeneb.

Võimude surve alla sattunud näitlejanna püüab veenda tütart kodumaale naasma, kuid see ei õnnestu. Et päästa oma karjäär, kuulutab ta tütre surnuks, saadab parteifunktsionääridele leinakaardid tütre surma kohta ja korraldab tema matused. Pärast teatrist vallandamist sulgub ta oma korterisse ega astu viieteistkümne aasta jooksul isegi hoovirõdule, kogudes samal ajal pudipadi ja tütre kirju, ladudes leinakaartidega pasjanssi ja jälgides valvsa pilguga kirjanikukarjääri alustava poja iga sammu. Samal ajal, kui väljas üks poliitiline süsteem kokku kukub, saab üha selgemaks, et poeg ei suuda enam iial sellest vihka­mise ja andumuse võrgust väljuda. Isegi mitte siis, kui ta pärast kümne­aastast üheöökallimate ajajärku kohtab Vabaduse sillal Eszter Fehérit.