Albert Schweitzer oli filosoofiadoktor ja Euroopa ühe vanima ülikooli eradotsent, orelikunstnik, väljapaistev muusikateadlane ja orelite spetsialist, kes oma loomevõime tipul ja mitmes humanitaarteaduses tunnustatud autorideedina õppis äkki arstiks, sõitis seejärel pooleks sajandiks Ekvatoriaal-Aafrika ürgmetsa, rajas omaenese tööga teenitud raha eest haiglahooned, lootmatagi seda raha tagasi saada, ravis väsimatult pidalitõbiseid, tohterdas haavu ja abistas sünnitajaid. Ning samal ajal ei jätnud ta unarusse muusiakt ega filosoofiat, vaid suutis kummalgi alal ära teha rohkem kui enne.