Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.

Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).

Teose „Selle kevade tervitus” saatesõnas tuletab VIIVI LUIK meelde oma eelmist esseedekogu „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017): „„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”

Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud ühes väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust...”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.

Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siin on seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemäng „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.

Lugedes leiate end ajarändurina, kes elab ühekorraga nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka on nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.