Eesti vabatahtlikke, kes osalesid Soome Talve- ja Jätkusõjas, hakati nende Eestisse tagasijõudmisel augustis 1944 kutsuma soomepoisteks. See nimetus sai üldlevinuks ja on Soome armees II maailmasõja ajal teeninud Eesti vabatahtlike kohta kasutusel tänase päevani, kuigi praegu on elusolevate „poiste” keskmine vanus 85. Tänaseks on nimeliselt teada 3346 soomepoissi, neist elab Eestis 178 ja teistes maades 136 (sh Kanadas 59 ja Rootsis 46). Sõjas, metsavendadena ja represseeritutena kaotas elu vähemalt 502 soomepoissi, teadmata on 81 saatus. Raamatus antakse ülevaate soomepoiste liikumisest ja see on jätkuks ning täienduseks Evald Uustalu ja Rein Moora 1973. aastal ilmunud raamatule „Soomepoisid”. Mart Laar annab ülevaate Eesti vabatahtlike Soome minekust, sõjateest Soomes, Eestis ja II maailmasõja lõpulahingutes, samuti soomepoiste osast sõjajärgses relvastatud vastupanuliikumises. Meelis Saueauk kirjutab Nõukogude võimu küüsi sattunud soomepoiste saatusest. Hain Rebas keskendub JR 200 Koondisele Göteborgis, kuid teeb ka laiemaid üldistusi. Peep Pillak käsitleb soomepoiste tegevust ja organisatsioone Torontos, Stockholmis, Eestis ja Soomes, samuti soomepoiste ajaloo jäädvustamist. Teos on illustreeritud fotodega, millest paljud ilmuvad avalikkuse ette esmakordselt. Raamatule lisatud CD-plaadilt leiab soomepoiste nimekirja ja skaneeritud väljaanded „Üle Lahe”, „Kodutee”, „Malevlane” ning muid haruldasi materjale.