Sõrulaste kurbloolisuse tee / Gailan / Saaremaa / Sõrve säär

Seitsekümmend aastat Sõrve tragöödiast

Seitsekümmend aastat tagasi jäi sõrulastest maha mürskudest lõhkev ja „jõulupuudest“ valgustatud peaaegu inimtühi Sõrvemaa. Ja nüüd käesoleva aasta oktoobrikuu viimastel päevadel kogunesid koos vanematega vägivaldselt natsi-Saksamaa töölaagreisse viidud tolle aja noorukid ja lapsed, kellede peas juba halli, Sõrve, et ühiselt mälestada neid, kes jäid sel teekonnal puhkama Läänemere lainetesse ja võõramaa mulda; avaldada tänu manalates puhkavaile oma isade-le-emadele, kes tegid kõik selleks, et jõuaksime tagasi kodumaale. Toimusid „Mälupäeva“ mälestusüritused mererannas Sääre Tuletorni juures, kust algas 27. oktoobril 1944 sõjaväe dessantpraamidega sõrulaste vägivaldne viimine Ventspilsi kaudu natsi-Saksamaa töölaagreisse ja Mõntu sadama mälestuskivi juures, kust jätkus 20 päeva sõrulaste äraviimine, toimus mälestushetk Jämaja surnuaias mälestustahvli juures. Päevakohaste sõnavõttudega asetati lilli Liivi lahe vahutavatesse lainetesse ja mererannale põlevaid küünlaid, Mõntus ja Jämajas mälestusmärgi jalamaile lilli ja põlevaid küünlaid. Järgnes mäles-tuslik-meelelahutuslik koosviibimine Torgu Kogukonnamajas. Sel „Mälupäeval“ esinesid ajaloolismälestuslike ja päevakohaste sõnavõttudega mälestuskohtades ja koosviibimisel mina Herbert Gailan, Torgu vallavanem Tiit Põld, Salme vallavanem Kalmer Poopuu, Kuressaare linnapea Hannes Hanso, kirjanik Ülo Tuulik jt. Avaldas sõrulastele kaastunnet endine Kuressaare linnapea ja praegune Kultuuriminister Urve Tiidus. Esinesid Salme Rahvamaja isetegevuslased Sõrve Maakoor, meesansambel „Sõstrad“, rahvatantsijad „Vabarõõm“, Torgu meesansambel jt. Kõlasid laulud Sõrvemaast ja selle tragöödiast, Isamaast, ei puudunud ka Tuljak. Kui lõppes kahe vaenuväe sõjategevus 24. novembril Sõrves, oli peaaegu viiest tuhandest Sõrvemaa elanikust suutnud end metsades ja koobastes varjuda kümmekond üle kuuesaja. Neid oli vene ja saksa okupatsioonivõimude poolt arreteeritud ja mõrvatud, mobiliseeritud vennatapu sõtta, vägivaldselt viidud võõrale maale asumisele või töölaagritesse sh. natsi-

Saksamaa töölaagreisse1944 aasta oktoobris-novembris u 3000 sõrulast põgenenud saabuva stalinliku terropõgenenud saabuva stalinliku terrorismi eest „paadipõgenikena“ Rootsi. Kõik see sai teoks, mil Stalin Nõukogude Liidus ja Hitler natsi-Saksamaal viisid ellu oma ideoloogiat: teiste maade anastamine, nende rahvaste orjastamine, hävitamne. Nende kahe lepinguliselt üksteisele mittekallaletungi, piiri - ja sõpruse lepingu osaleja omavaheliste veriste võistluste eesmärk oli: Hitleril - germaniseerida Baltikum, asustada sakslastega ja lülitada SuurSaksamaa koosseisu, Stalinil soov - Eestist peab saama venekeelne stalinliku riigikorraga Nõukogude Liidu osa. Sõrve rahva perekondadena vägivaldne äraviimine sai teoks peale Tehumardi öölahingut, kui kohalik wermahti juhatus leidis, et edaspidise lahingutegevus on mõttetu ja otsustas 19. oktoobril evakueerida. Kõrgem Saksamaa väejuhatus tühistas selle otsuse ja hakkas tugevdama löögijõudu. Seda tegi ka Punaarmee üksus. Sellega püüti lahendada saksa väeosa toitlustus Sõrves ja leevendada saksa sõjatööstuses ja põllumajanduses valitsenud karjuvat tööjõu vajadust. Seda näitas sõrulastele organiseeritud „orjaturg“ ja viivitamatu tööle rakendamine. Algas sõjaväelaste poolt kodudest ja metsadesse varjunud elanike väljaajamine ja suunamine Säärele ja Mõntu sadamasse saatmiseks Ventspilsi kaudu Saksamaa töölaagreisse. See kestis peaaegu kakskümmend päeva ja lõppes paar päeva enne otsustava lahingutegevuse alustamist Sõrves. Armu ei antud vanureile ega väetitele, emadele ega lastele, olenemata sellest, millises olukorras nad olid või kus nad viibisid. Liikumisvõimetud vanurid ja haiged viidi dessantpraamidele hobuvankriga, kes ei suutnud mööda treppi laevale ronida, tõsteti sinna tõstemehhanismi abil võrgus. See vägivaldne äraviimine ei toonud sõrulastele kergendust. Peale füüsilise ja hingelise valu, teadmatuse, nälja, alandamise, oma kätega loodud kodu hävimise, saatsid neid pidevalt lahingutegevuse ohud. Jäid sajad vanurid ja lapsed võõramaa mulda. Enamasti puuduvad neil hauatähis, seal ei

õitse lilled. Millisesse ebainimlikku olukorda sattusid sõrulased iseloomustab see: kui igapäevases tavaelus on teatud ajaühikus surevus 1,2 -1.,3 %, siis selle sõrve tragöödia ajal oli see kümme korda suurem. Pole selge, palju elanikest sel lahingutegevuse perioodil oleks võinud Sõrves jätta oma elu. Kodusaarel surmaohtu sattunuil oleks kodumaal hauatähis ja seal õitseks lilli. Võib suure tõenäosusega oletada, et neid ei oleks olnud üle kolmesaja, kes ei jõudnud tagasi kodumaale. Kõik see paiskas laiali sõrve rahva . Neid leitakse kümnetes maailma riikides ja ka kodumaa kõigis maakondades ja valdades. Tuli alustada uut elu. Nii nagu Sõrve elus, nii on ka praeguste tolleaegsete noorukite ja laste elus olnud tõususid ja mõõnasid. Kõigile sellele on jätnud oma jälje kolhoosikord ja sellele järgnenud erastamine. Aeg, 70 aastat on leevendanud seda hingevalu. Me kõik olem leidnud oma koha meid ümbritsevas ja pulbitsevas elus. Üks meist on oma elus jätnud suure ja sügavama jälje, teine väiksema ja madalama. See on sinu jälg. Kõiki seda Sõrve tragöödiat meenutavad kümme mälestustähist Säärel, Mõntus, Jämajas, Lopsikus, Torgus, Lõupõllus. Üks neist sõrulaste vägivaldset viimist natsi-Saksamaa töölagreisse Mõntu sadamas ja teine Jämaja surnuais. Koos nende tähistega jäädvustavad seda tulevastele põlvedele raamatud „Sõja jalus“, „Elu pisarad“, „Sõrulaste kurbloolisuse tee“ jt. väljaanded. Aeg lendab ja aeg kaob, kuid mälestused jäävad. Ja kuigi neis on valu, on nad kallid. Eesti Natsismiohvrite Ühing

Herbert Gailan 

Raamat on uus.

009