"Artist" oli ilmselt üks Cannes’i võistlusprogrammi rõõmsameelsemaid filme ja pakkus tõelist naudingut eriti klassikalise Hollywoodi kinokunsti austajaile. Ometi on kaunilt mustvalgest ja tummast (välja arvatud paar põgusat helilist hetke) filmist, mille peaosades säravad Jean Dujardin ja Berenice Bejo, raske eeldada mõnusat meelelahutust.

George Valentin (Dujardin) on 1927. aastal oma karjääri tipus, kui ta tutvub elava ja südamliku Peppy Milleriga (Bejo), kes üritab massistseenides osalemise kaudu staariks tõusta. Just nagu filmides "Täht on sündinud" ja "Lauldes vihmas", tõuseb Peppy Milleri täht ajal, kui stuudiod otsivad vastse helifilmi jaoks kauni häälega näitlejaid... ning just siis käib George’i kuulsus alla. Viimase paugu paneb talle börsikrahh, sest George on just paigutanud kogu oma raha ülespuhutud tumma seiklusfilmi "Armastuse pisarad".

Heli kõlab selles filmis harva ja mõjuvalt. Ühes lustakas unenäostseenis kogeb George heli tungimist filmistuudiosse ülevõimendatult – ta kuuleb isegi udusule langemist põrandale. Filmi lõpustseenis kõlab üks õige põgus dialoogikatke. Hazanavicius on osanud rikastada filmi eheda sarmi ja soojusega ning kinofännid saavad omavahel võistelda, kes tunneb ära rohkem pildilisi ja helilisi viiteid.