STEPHEN KING, kes on kirjutanud üle viiekümne raamatu, kümneid New York Timesi edetabelite menukeid ja hulga unustamatuid filmistsenaariume, toob meieni uue lummava lühijuttude kogumiku – esimese pärast eelmist kogumikku „Kõik on mõeldav”, mis ilmus juba kümme aastat tagasi. Kogumiku „Parimad Ameerika lühijutud 2007” külalistoimetajana luges King rohkem kui aasta jooksul sadu novelle ning tema taastärganud kirg selle žanri vastu avaldub raamatu „Pärast päikeseloojangut” igal leheküljel.

 

Kes veel peale Stephen Kingi muudaks välikäimla ligaseks sünnituskanaliks või maanteeäärse kantribaari igavese armastuse asupaigaks? Nördinud raamatumüügimees võtab peale tumma hääletaja, teadmata, et vaikne mees kõrvalistmel kuuleb paremini kui vaja. Velotrenažööri treeningrežiim, mida alustati kolesteroolitaseme vähendamiseks, võib viia sõitja esmalt vaimustavale, seejärel aga õõvastavale teekonnale.

 

„Kakukesetüdruk”, mille tegevus toimub Florida eraldatud korallsaarel, on kaasahaarav lugu noorest naisest, kes on sama kaitsetu ja leidlik nagu Audrey Hepburni tegelaskuju raamatus „Oota pimedani”.

 

Loos „Ayana” teeb pime tüdruk suudluse ja käepuudutusega imet. Kingi jaoks on piir elavate ja surnute vahel tihtilugu hägune ning meie reaalsust koos hoidvad õmblused võivad igal hetkel rebeneda.

 

Jutukogu üks pikimaid lugusid on „N.”, kus psühhiaatri patsiendi mõistuspäratu mõtlemine võib tekitada Maine’i maakohas maailma hukutava ohu... või ennetada maailma hukku.

 

„Pärast päikeseloojangut” on raamat ajast – olgu see loojang või hämarik –, mil inimsuhted võtavad ebatavalisi pöördeid; mil mitte miski ei ole päris nii, nagu silmale näib; mil kujutlusvõime sirutub pimeduseks sulanduvate varjude poole ja hirmutab lugejast kogu päevavalguse välja. See on Stephen Kingi ideaalaeg.