Kas inimese nimi võib elu jooksul ära kuluda? Kui inimene muutub, kas ei peaks ta siis muutma ka oma nime? Kuidas tulla toime, kui su pikaaegne elukaaslane on vähehaaval aina vähem tema ise, kui teda tabab Alzheimer ja tema vaim hakkab vaikselt minema triivima, olgugi et tema keha on veel siin? Kuidas elada, kui tead, et laviin on juba liikuma pääsenud ja peatada seda enam ei saa? „Sulelumest“ leiab mõtisklusi kehast ja hingest, ajast ja selle möödumisest, slovaki ja menomini keele eripäradest, aga see on ka mehe armastuskiri oma naisele, kes seda enam kunagi lugeda ei saa. Pavel Vilikovský (1941–2020) on üks tuntumaid ja tunnustatumaid tänapäeva slovaki kirjanikke, kelle elu ja loomingut tõlkija Margus Alver oma saatesõnas lähemalt tutvustab.