Raamat kaasnes Kumu kunstimuuseumi näitusega "Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” (27.09.2013–12.01.2014). "Sünkroonist väljas” käsitleb eelkõige eesti helikunsti arenguid 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Enne 1990. aastaid saame rääkida heliga seotud praktikatest, kuna helikunsti termin võeti teadlikumalt ja laiemalt kasutusele alles 1990. aastatel. Eesti helikunsti ajalugu iseloomustab episoodilisus ja järjepideva diskursuse puudumine. Siiski saab seda vaadelda helikunsti üldiste arengute taustal läbi nende üksikute eksperimentide ja teoste, mis meie ajani on säilinud. Kaasaegsest eesti helikunstist saab rääkida alates 1990. aastate lõpust ning Kiwa ja Raul Kelleri tegevuse algusest. Raamatus on kuus artiklit: kuraatoritekstid Ragne Nukilt ja Kati Ilveselt nii näituse retrospektiivse kui ka kaasaegse osa kohta, Kiwa annab ülevaate nõukogude helikultuurist, Rootsi kirjandusprofessor Teddy Hultberg kirjutab Ilmar Laabani teksti/heli loomingust, Sven Vabar loob läbi lapsepõlve meenutuste ajaloolise fooni raadiokultuurist ning Kaur Garšnek ja Katrin Parbus kirjutavad tehnoloogia eksperimenaalsest vaimust.