Mida rohkem reisid, seda väiksem tundub, ja geograafiatunni kontuurkaardilt kujutlusse sööbinud piirid muutuvad aina hägusemaks. Paljudel kohtadel maailma eri nurkades on mingeid sarnaseid jooni, kas siis seletatavatel või seletamatutel põhjustel. Lõpuks nagu polekski enam reisil, vaid lihtsalt… oled teises kohas.

-

Ma ei osanud sellele nähtusele nime anda seni, kui vestlesin ühe sõbraga ajataju minetamise teemal. Olin sattunud pikemateks perioodideks eri riikidesse tööle niimoodi, et mul õitsesid kirsid ja igasugu muud puud-põõsad-lillekesed tol aastal viis kuud järjest ja ilm oli ka selline, nagu oleks igavene kevad. Kui olla kristalselt aus, siis ma ei vestelnud, vaid rohkem nagu virisesin kuskil Kopenhaageni tänavakohvikus: „Ma ei saa enam üldse aru, kui kaua see aasta on kestnud. Ja igal pool olen olnud, ainult mitte kodus.“

-

Sõber vaatas mulle otsa ja ütles hästi rahulikult: „Ära vingu. Nüüd ongi nii, et terve maailm on sinu kodu.“

-

Vot, täpselt! Sellest ajast peale iga kord, kui meel läheb haledaks, et peab palju oma põhikodust Eestis ära olema, või tekib väike laiskus telgis magamise ees või hoopis pelgus kuskile üksi minna, ütlen endale: ära vingu, maailm on ju sinu kodu! Tuleb vaadata järgmise nurga taha, minna sõbrale teise riiki külla, uurida elu ja mitte karta.

-

Muidu võib juhtuda, et sa ei leiagi endale tuletõrjujast sõbrannat Lõuna-Dakotast ja kõik selles raamatus kirjeldatud seiklused jääksid olemata.