“Tahaksin süüa su pankreast” on Jaapani kirjaniku Yoru Sumino südamlik noorteraamat, mis on tõlgitud ka inglise keelde ja mille põhjal on tehtud film.
Gümnaasiumipoiss leiab oma klassiõe päeviku ja saab teada saladuse, mida seni teadis ainult tüdruku perekond.
“Tahaksin süüa su pankreast,” ütles tüdruk. Kui Sakura Yamauchi selle veidra ja ootamatu mõtteavaldusega lagedale tuli, täitsin parasjagu oma kohustust raamatukoguhoidja abina,
sättides raamatuid tolmustele riiulitele. Esiotsa mõtlesin temast mitte välja teha, kuid peale
meie polnud seal kedagi ja märkuse ilmselgeks eesmärgiks oli morbiidset uudishimu tekitada.
See tähendas, et ta rääkis minuga. Kuna muud võimalust polnud, siis reageerisin ringi keeramata. Teinuks tema oma tööd, olnuks ka tema minu poole seljaga.
“Misasja,” küsisin, “kas sa avastasid järsku, et oled kannibal?”
Tüdruk tõmbas sügavalt hinge, köhis natuke raamatutolmu pärast ja selgitas siis teatava uhkusega: “Nägin seda eile õhtul telekast. Vanasti oli nii, et kui kellelgi kehas kusagil midagi haige oli, siis ta sõi ära looma vastava kehaosa.”
Ma ei vaadanud endiselt tema poole.
“Ja siis?”
“Kui haige oli maks, siis söödi maksa, kui magu, siis söödi magu. Eks vist usuti, et see teeb terveks. Ja sellepärast ma tahangi sinu pankreast süüa.”
“Minu pankreast?”
“Rohkem pankreasi ju silmapiiril pole.”