Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.