Tegu on teekonna- ja kunstnikuromaaniga, mis avab ühe loovisiku rahutu kümnendi. Rotterdam sülitab ta välja, Tartu kugistab alla, Rajasthan võtab omaks. Kokku sulavad loomingulised pausid ja puhangud, lapse sünd, sumpamine vaimse mädasoo tumedates allhoovustes. See on lugu õige tee leidmise tähtsusest ja lootusest, mis ei luba alla anda elus, kunstis ega uttu mattunud mägedes. 

„Maailm on paksult lugusid täis, küllastunud lausa. Otsime nende lugude kaudu seoseid ja ühendusi, saame lugude kaudu tagasisidet, õpetust ja üllatusi, saame lugude kaudu teha asju, mis muidu ei oleks võimalikud, saame väänata aegruumi, libiseda läbi ussiaukudest, astuda oma kehadest välja, kogeda uusi sügavusi ja võnkeid, mis panevad ühisel lainepikkusel inimesed joonduma sarnases sünergias. Kuidas siis ikkagi seletada, miks teha seda, mida tehakse?” pidasin väikese mõttepausi. „Ma arvan, et see on minu keel. ma räägin tegevuskunsti keeles. Ja nagu keelte puhul ikka, ei räägi meist keegi päris täpselt ühte ja sedasama keelt. Mida sarnasem on keel, seda tugevam on äratundmine inimeste vahel. Ma olengi kunsti kaudu selle äratundmise otsingul.” 

 

EKA vilistlase ja tegevuskunstniku Kristino Rav debüütromaan „Tajude kujur” pälvis 2023. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu romaanipreemia.