Joshua Foer

Tantsib Einsteiniga

Meeldejätmise kunst ja teadus

Joshua Foeri «Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus» on haarav lugu noorest ameerika ajakirjanikust, kes, hakates kirjutama reportaaže mälu meistrivõistlustelt, leiab end ootamatult võistlemas USA mälumeistrivõistluste esikohal nimel. See viimse leheküljeni pingeline lugu on raamiks enneolematule ekspeditsioonile mäluavarustesse, mille käigus autor paljastab mälu varjatud mõju meie igapäevaelu kõikidele aspektidele. Me kaotame keskmiselt nelikümmend päeva aastas, et kompenseerida oma unustamist. Kunagi kuulus ka Joshua Foer selliste inimeste hulka. Kuid aasta pärast mälutreeningutega alustamist võitis ta USA mälumeistrivõistlused. Veelgi enam, Foer avastas selle aja jooksul ühe olulise, põhjapaneva tõe inimeseks olemise kohta: me oleme oma mälestuste summa, me oleme see, mida mäletame.

«Tantsib Einsteiniga» pakub muuhulgas teravmeelset sissevaadet mälusse kultuuriajaloo kontekstis, mille eesmärk on kummutada meie senised valearusaamad inimmälust. Foer tutvub parimatest parimate «mäluatleetide« käe all iidsete mälutehnikatega ning süveneb keskaegsete õpetlaste salanippidisse, mille abil nood suutsid pähe õppida terveid raamatuid. Kõige selle tulemusel avastab autor, et hoolimata üldlevinud arvamusest, mille kohaselt on hea mälu «looduse kink« või «jumalik anne«, on tegelikult igaüks meist võimeline drastiliselt oma mälu parandama. Imbudes mnemonistide kirevasse subkultuuri, õpib Foer kasutama mälutehnikaid, mis nõuavad samavõrra fantaasiat kui otsusekindlust – tõestades nii, et mälutrenn võib olla kõike muud kui pelgalt kuiv pähetuupimine.

Katsetades tehnikaid alates PAO süsteemist, mis muundab numbrid kentsakateks kujutluspiltideks (sellest on inspireeritud ka raamatu pealkiri), lõpetates mälupalee meetodiga, milles mälestused paigutatakse kujuteldavaisse ruumidesse, kogeb Foer omal nahal, et mälu meistrivõistlustel ei panda proovile mitte tema mälu, vaid eelkõige vastupidavust ning loovust. Foer viib lugeja oma uurimisretkel kaugele väljapoole mäluatleetide võitlustandrit, sügavale inimmälu keerukatesse labürintidesse.

San Diegos kohtub ta sõbraliku vanamehega, kes kannatab teadaolevalt ühe raskeima amneesiavormi all, elades vaid praeguses hetkes. Salt Lake Citys vahetab ta saladusi erivõimetega autistiga, kes enda väitel suudab peast taastada ligi üheksa tuhande raamatu sisu. Bronxist leiab ta aga õpetaja, kes kasutab 250 aasta vanust mälutehnikat, mis peaks aitama tema õpilastel valmistuda lõpueksamiteks. Üsna pea taipab Foer, et mälu on palju hoomamatum ning olulisem kui seni arvatud. Ajal, mil kõikvõimalikud tehnikavidinad on surunud mäletamise ebaolulisena tagaplaanile, mõjub Foeri katse mälukunsti taas ausse tõsta justkui värske tuulepuhang. Raamatu käest pannes hakkab peas siiski tirisema ka häirekell: kaotades võime mäletada, on meil reaalne oht kaotada iseennast.