Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime.
Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti
Vabariigi aastapäevaks.
Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole.
Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.
Kuigi meie peale on sageli näpuga näidatud ja fašistideks sõimatud, võime veel praegugi heameelt tunda rahvusvahelise tribunali otsuse üle, mis ei tunnistanud Waffen-SS (Relva-SS) eliitväeosi kuritegelikeks.
Kahjuks ei päästnud see otsus meid küüditamistest ega kole-tuist GULAG-i laagreist. Stalinliku sõjamasina vägivallateod on aga senini käristamata.
Tõde on harva meeldiv. Ta on peaaegu alati kärni. See ei ole aga põhjus, et sellest vaikida.
Tark mees Nostradamus ütles kunagi 16. sajandi lõpul, et "ajaloo pärakuauk on imepisike ja ainult üksikutel on võime vaadata ja midagi olulist näha ka läbi selle augu."
Küllap mahuvad ka meie mälestused sellest pärakuaugust läbi ning leiavad väärilise köha Eesti sõjaajaloos.
Heidelaagri nõmmedel ja düünides, Ukraina steppides ja Dnepri käärudes, Narva-äärseis soodes ja Böömimaa metsades ühendas meie tegusid VENDLUS, soov anda oma parim isamaa heaks. Kujunes VAPRUS. VABADUS - seda tuli kaua oodata. Ta tuli, kuigi paljud meist seda enam ei näinud.