VÄGA HEAS KORRAS

EESTI RAAMAT 2000

392LK.

Ajalugu loeb meelevaldselt Richard II valitsusaega Plantagenetide ehk - nagu neid vahel nimetatakse - anjoulaste hiilgava dünastia lõpuks. Põhjus on küllaltki kaalukas. Edward III-l oli nii palju lapsi, et sugupuust oli raske selget ülevaadet säilitada, ja kui kahe peaharu vahel puhkes pikk Rooside sõda, tekkis tungiv vajadus eristavate nimede järele. Seega tulevad õnnetu Richard II järel Lancasteri ja Yorki soost kuningad. Pärast Richard II valitsenud Henry IV soontes voolas puhas Plantagenetide veri, ja sedasama võib öelda Lancasteri suguvõsa jätkavate Henry V ja Henry VI ning Yorki soost kuningate Edward IV ja Richard III kohta. Plantagenetide pärilusliin sai lõplikult otsa alles siis, kui trooni hõivas Henry VII, väga tark ja teokas, ent salakaval ja alatu kuningas. Seitsmenda Henry vanaisa oli Owen Tudor, walesi rüütel, kellesse Henry V prantslannast lesk pärast kuningliku abikaasa surma armus. On väga kahtlane, kas selle armastajapaari liit laulatusega pühitsetud saigi. Kunagi Henry ema oli pealegi Margaret Beaufort, John of Gaunti ja Katharine Swinfordi järeltulija (nende lapsed sündisid väljaspool abielu ja tunnistati seaduslikeks hiljem), paistis see kahtlane kõverus tema sugupuus selgesti silma ja Plantagenetide verd oli tema soontes vähe. Richard III, kelle Shakespeare'i geenius on kustumatult kinnistanud inimeste mällu küürakana, kes mõrvas Toweris kaks printsi (tema selg oli aga sirge ja neid printse ta ei mõrvanud), oli viimane puhtalt Plantagenetide soost kuningas.