Raamat legendaarse anatoomiaõppejõu ja seeneteadlase Valter Pärtelpoja elust ja tööst.
Valter Pärtelpoja (1900-1971) 45 aasta pikkune tegevus õppejõuna algas 1. veebruaril 1926. aastal. Muuhulgas on ta olnud kunstikooli Pallas plastilise anatoomia õppejõud, Audaku leprosooriumi juhataja, Tallinna ja Tartu Meditsiinikooli direktor ning TRÜ anatoomia kateedri juhataja.
Tudengid kutsusid Valter Pärtelpoega tema silmatorkavalt punakate põskede tõttu Roosamannaks, mis mugandus lühemas versioonis Mannaks. 300-leheküljelises kogumikus on talletamist leidnud paljude Valter Pärtelpoja kunagiste õpilaste ja hilisemate kolleegide meenutused. Valter Pärtelpojast on maha jäänud ka rikkalik käsikirjaline pärand märkmete ja päevikute näol. Valitud osad nendest peaksid andma hea ülevaate tema isikust ja laiemalt täiendab see ka sõjajärgse perioodi Tartu Ülikooli ja eriti arstiteaduskonna kultuurilugu.
Enam kui 100 fotoga ja kümnete dokumentidega illustreeritud kogumik jutustab Valter Pärtelpoja lapse- ja noorukipõlvest Peterburis, perekonna tagasikolimisest Eestisse 1918. aastal, tudengiaegsetest seiklustest ja esimestest sammudest õpetlasena. Kandvam osa teosest keskendub aga Valter Pärtelpoja tegevusele õppejõuna ning temaga seotud legendidele ja tõestisündinud juhtumitele. Valter Pärtelpoja kaasaegsed toovad esile tema elegantseid loenguid, nipiga küsimusi ja konksuga nalju, samuti meenutatakse teda kui head klaverimängijat, imelist joonistajat ja „seenteprofessorit“. Õppejõudu iseloomustas ka armastus loomade vastu – tal oli koer, keda ta õpetas ulatama tervituseks mitte esimest, vaid hoopis tagumist käppa ning anatoomikumis on ta kasvatanud nii rebast kui hunti. Kogumik heidab valgust ka Pärtelpoja eraellu, mis on siiani olnud võõraste pilkude eest varjatud.
Teose väljaandmist on rahaliselt toetanud AS Giga, Eesti Arstide Liit, Tartu Arstide Liit, Tartu Ülikooli anatoomia instituut, Tartu Kultuurkapital ja Tartu linnavalitsus.