Kuna juba muinasaegadest pärineb komme kirjata ehteid, rõivaid, majapidamistarvikuid rästiku sik-sakiga ja selle armsa lapsepõlvest teada muinasjutu taaskuulmisel, sündis idee t-särgile tikkida tore Ussikuninga ehismuster:

 

TEISTRE TÜDRUK JA USSIKUNINGAS

 

Teistre tüdruk läks metsa marjule. Noppis siin ja noppis seal, ja kui korv täis sai, hakkas tagasi koju minema. Järsku aga tundis hirmus valu käis säärest läbi. Teistre tüdruk vaatas maha, nägi, et halli kirja uss läks loogeldes põõsasse, ja taipas kohe, et see uss teda nõelanud oli. Katsus käia- ei suutnud. Istus siis kännule ja hakkas valju häälega nutma ning oigama.

Äkitselt kuulis tüdruk jälle põõsas sahinat, vaatas ringi- ennäe imet: suur punase krooniga uss oli enda künkale kerinud ja vaatas talle otsa. Kui teistre tüdruk tahtis jälle tõusma hakata, küsis see punase krooniga uss üsna inimese häälel: “Mis sa nutad, väike laps?”

“Siug salvas jalga, sellepärast,” vastas teistre tüdruk, mõtles küllap see on vist ussikuningas ise, ja hakkas veelgi rohkem kartma.

Punase krooniga siug näis nüüd veidi mõtlevat ja küsis viimaks: “Kas sa ehk nägid, mis karva see salvaja oli?” “Miks ma ei näinud, nägin küll. Halli karva oli, “ vastas tüdruk.

Oh sina helde aeg, mis teistre tüdruk nüüd küll nägi! Punase krooniga uss hakkas siristama kui rohutirts, ja mida rohkem ta siristas, seda rohkem ilmus nähtavale ilma kroonita usse. Varsti läksid need kõik aga jälle mööda metsa laiali, igaüks ise külge.

Natukese aja pärast tegi ussikuningas uuesti siristavat häält. Ja nüüd hakkas mööda looklema koletul hulgal halle usse, niisuguseid, nagu oli see, kes teistre tüdrukut oli hammustanud. Kõik hallid ussid tulid põhja poolt ja läksid lõuna poole.

Ussikuningas vaatas mätta otsast möödaminejaid, kes liikusid rõõmsalt ja rutates, küllap olid nende südamed patust puhtad. Siis aga tuli üks hall uss ja selle süda ei olnud vist enam patust puhas: roomas edasi väga aralt, püüdis teha vähe sahinat ja surus pea hästi sügavale mustikavarte vahele.

Ussikuningas vaatas teraselt seda häbelikku halli ussi, siristas kolmat korda. Seejärel pööras pea teistre tüdruku poole ja käskis nõelatud jala välja sirutada.

Tüdrukul oli küll hirm varaks, aga ta võttis siiski südame rindu ja tegi nagu kästud. Hall uss lookles kohe jala juurde ja hakkas nõelatud kohta noolima. Mida kauem ta noolis, seda väiksemaks jäi valu sääres, kuni jalg saigi viimaks päris terveks. Siis jättis hall uss noolimise, kummardas kuninga ees ja roomas minema. Veidi eemal tõmbus ta valu pärast kerra ja suri omaenda mürgi kätte.

Ussikunigas ütles “Need hallid olid kõik minu alamad. Kui keegi neist ilma põhjuseta paha teeb, peab ta hukka saama” Seejärel libises ussikuningas künkalt maha ja kadus põõsasse.

Hiljem leidis teistre tüdruk just sellelt kohalt, kus hall uss oli hinge heitnud, ilusa hõbedase kaelaehte.

/“Eesti rahva muinasjutte lindudest ja loomadest” A.Jakobson/