"Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhateskivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad..."