Kuueteistkümnendal sajandil hoo sisse saanud suurte maadeavastuste üheks peamiseks ajendiks oli juurdepääsu saamine idamaade vürtsidele ja muudele rikkustele, mis ahvatlesid eurooplasi. Kui Portugal oli tänu Bartolomeu Diasile ja Vasco da Gamale juba avastanud meretee ümber Aafrika ja üle India ookeani, siis Hispaania oli esialgu sunnitud piirduma Ameerika avastamise ja koloniseerimisega. Aga vürtsid ning Hiina ja Jaapani kaubad ei andnud hispaanlastelegi rahu. Kui Mehhiko koloniseerimisel oli jõutud Vaikse ookeani rannikule, tekkis idee alustada sealtkaudu kaubavahetust Kagu-Aasia maadega. Väikeste vahedega saadetigi üle Vaikse ookeani mitu ekspeditsiooni, mis kõik paraku lõppesid ebaõnnestumisega, sest ühelgi neist ei läinud korda leida sobivate tuultega tagasiteed Ameerikasse. 1565. aastal läks Mehhikost Navidadist teele järjekordne, nelja laeva ekspeditsioon eesotsas Miguel de Legazpi ja Andrés de Urdanetaga. Nii sai alguse seiklusrohke mereretk, kus tuli rinda pista kõikvõimalike raskustega, võidelda Okeaania sõjakate põliselanikega ja mässumeelsete meremeestega. Aga seekord eesmärk saavutati: avastati kindel tagasitee Aasiast Ameerikasse ja maailm sai endale uue silmapaistva meresõitja, kellest paraku kuni viimase ajani peaaegu midagi ei teatud – Lope Martíni. Andrés Reséndez on California ülikooli ajalooprofessor. Tema huvivaldkonnad on eurooplaste varased uurimisretked Ameerikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerika koloniseerimine, USA ja Mehhiko piirialad, Vaikse ookeani ajalugu. Ta on andnud loenguid muuhulgas ka Yale’i ja Helsingi ülikoolis ja avaldanud neli raamatut. 2016. aastal ilmunud „The Other Slavery” pälvis 2017 Bancrofti preemia ja pääses 2016 National Book Awardi lõppvalikusse.