«Viimne peatükk» on üks Hamsuni meisterlikumaid teoseid, olgugi, et see eesti lugejaile käesoleva tõlke kaudu kättesaadavaks pääseb peaaegu viimsena. Loodusearmastus ja maaharija töö austus on määranud mitme ta teose põhitooni. Idealistlik noot, mis «Maa õnnistuses» vahest juba elementaarselt mõjus, asendub siin tõhusa, piprase, kosutava sapiga, mida tihti leevendab ainult inimlik kaastunne. Torahusi sanatooriumis, sipelgapesas, millesse koguneb linnade parem seltskond, leiame nii palju virilat, võltsiga harjunut, veidrat ja kentsakat, nagu oleks tegemist elu igasuguste väärkujunduste kvintessentsiga, Patsientide iga samm, soov ja sõna paljastab liialdamiseta aina egoistlikke harjumusi, väiklasi tagamõtteid, väikest nügimist umbses, silmaringita isiklikus elupiiris. Need inimesed on ühtlasi traagilised oma väikluses. Lüüriline element, mis Hamsuni varasemais töis looduspiltides ja uus-romantilisis tundlemisis mõjule pääses, ei tungi käesolevas enam esile. Kuid ta on siiski olemas. Ta on ainult enam looritud ja avaldub harva nukrais lühikesis ühelauselisis mõttemärkustes, kõige sagedamini aga tegelaste eneste suu läbi nende raskemail tundidel.