Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". 

Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. 

Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp