Jaan Lattiku (1878-1967) juturaamatuid on nimetatud tüübilt memuaarseks visandi-kirjanduseks. Kõige kuulsam on olnud jutukogu "Meie noored" (1907). Lattiku stiili visandlikkus saab alguse vist sellest, et Lattik oli eelkõige sõnaosav jutupuhuja, kõnemees ning jutlustaja. Kirjutatud lugude memuaariline põhi annab aga igale Lattiku raamatule ka eepilisema kandvuse.

Raamatu "Viljandi kirikumõis kõneleb" keskpunktiks on kirik, kirikumõis ja elavaloomuline kirikuõpetaja, kellel oli tuhat tegemist ümbritsevate inimestega nende sündimisest surmadeni. Teose pealkiri viitab Viljandi maapastoraadile aastatel 1908–1944. Kujutatud on Viljandi koguduse õpetaja mälestusi elust enne teist maailmasõda ja hiljem sõja puhkemise ajal. Raamatu lõpus on toodud ka viimane jutlus Viljandis 10. septembril 1944. aastal enne suure sõja lahingute jõudmist linnakesse.