Kristiina Johanson ja Tõnno Jonuks

101 Eesti arheoloogilist leidu

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.

Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu «tummadest» arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.

Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.

Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.