Aare Martinson joonistab. Küla Karla kirjutab.

2012

Arvatakse, et hiidlane ja saarlane üksteist ei salli. Teineteise pihta tulistatakse vähemat ja rohkemat mürki. Õigemini – sellisena tundub see mandri elanikele. Hiidlased ja saarlased ise võtavad seda kui tervistavat „ärapanemist“. Vastastikku visatakse nalja, aasitakse ja pilatakse. Aga ikka pigem heatahtlikult. Ka see raamat näitab, et asi just nii ongi. Kaks humoristi – suuga ning kirjatähtedega nalja tegev hiidlane Jaanus Kõrv, keda laiem üldsus teab kui Küla Karlat, ning pliiatsiga paberil piltide näol huumorit edasi andev Aare Martinson, kes ühtlasi on Saare maakonna Aasta isa 2011 – mahtusid koos lausa ühe raamatu kaante vahele. Ning seda suure lusti ja rõõmuga. Ikka nii, et üks kirjutas ja teine joonistas.

 Jaanus Kõrv: „Hiiumaine või hiidlase moodi ütlemine on pisut teistsugune, kui harjunud ollakse. Mis muidugi ei tähenda, et seda ei mõisteta. Kuigi ka sellega tuleb arvestada, eriti, kui lugejal hiiu murdest ettekujutus puudub. Ettekujutuse saab aga kohe, kui teksti valjusti lugeda, püüdes seda hiidlasele omases laulvas toonis teha. Hiidlane ütleb ise, et nali on nagu kahemehesaag – teine peab teises otsas kinni olema. Ehk et see vajab kaasamõtlemist. Hiiu huumor pole ka kunagi ärapanev, kuigi teisele vahel päris „rammusalt” sisse sõidetakse. Ja kui kellegi kallal parasjagu „hammast teritada” pole, siis naudib hiidlane iseenda üle nalja heitmist.“