Ohhoo, naljakas, kas komandör peab tõesti sigu? Albertini kostis pikka venitatud röhkimist. Veider -- näis peaaegu, et see kostis maa alt. Naljakas koht sigade pidamiseks. Need ei saanud olla sead. Ei, see oli keegi, kes laskis silma looja keldris... Üsna õige päev tukastamiseks, aga naljakas koht, kuhu seda tegema minna. Ümisedes nagu kimalane, läks Albert lähemale. Ah vaat, kust see kostis -- väikesest võretatud aknast.. Röh, röh, röh, hrrr, hrrr, hrrr -- röh, röh, röh. Pagana naljakas norskamine -- meenutas talle midagi... «Hoo!» sõnas Albert. «Vaat mis see on -- SOS. Punkt, punkt, punkt, kriips, kriips, kriips, punkt, punkt, punkt.» Ta vaatas kiire pilguga ringi.

 

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. Sakslaste hoolega planeeritud sõda võib iga hetk Inglismaale jõuda. Seal aga ei olda valmis vaenlasele vastu astuma, sest kõige ohtlikum vaenlane alles varjab ennast. Edukaks vastuseismiseks saksa vägedele tuleb paljastada kardetud Viies kolonn -- reeturid omaenese ridades, kes teevad koostööd spioonidega. Briti vastuluure ei usalda iseennastki, aega aga on napilt. Nii saadetaksegi hukkunud agendilt saadud vihjet kontrollima mitteametlik abivägi I maailmasõja päevilt.

 

Tommy ja Tuppence Beresford on nii oma riigi kui oma laste arvates sõjamängudeks liiga vanad, ometi saavad just neist Inglismaa kõige asendamatumad, kõige salajasemad ja küllap kõige muhedamad agendid. Christie sulest ehk harjumatu spioonilugu kulgeb miss-marlpe'ilikus hubasuses, taustaks lakkamatu kurjuseähvardus ning lõpuks laitmatult osav lahendus.