Anatoli Vinogradov (1888-1946), üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid, meie lugejaile juba tuntud romaani “Paganini” autor, on oma teostes sageli käsitlenud Euroopa kultuurielu XIX sajandi esimesel poolel, prantsuse kirjandust ja prantsuse-vene kultuurisuhteid. Ka tema romaani “Aja kolm värvi” (1931) tegevus liigub samadel radadel. Peale romaani muude vooruste on selle populaarsuse põhjuseks kahtlemata asjaolu, et tegemist on eelkõige Henri Beyle´i alias Frederic de Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate “Punanase ja musta” ja “Parma kloostri” autori elulooga, ja mitte üksnes tolle kuulsa kirjaniku elulooga. Stendhali kaasaeg ise oli äärmiselt põnev, täis revolutsioone ja sõdu, rahvaste vabadusvõitlust ja ideede kokkupõrkeid kõigil kultuurialadel.

Stendhal sündis ja elas enamiku elust Prantsusmaal, kus võitlus vana ja uue vahel omandas kõige teravama kuju, võttis osa paljudest maailmaajaloolise tähtsusega sündmustest, viibis pikemat või lühemat aega kõigis tähtsamais Euroopa maades ja tundis isiklikult väga paljusid kaasaja nimekaid inimesi. Kogu elu püüdis Stendhal pingeliselt mõista kõike enda ümber toimuvat, leida oma ajastu mõtet, seda punast niiti, mis tulevikku viib. Ja Stendhali isiku ning teoste kuulsus meie ajal näib kinnitavat, et see suur sõnameister, kelle elu A. Vinogradov käesolevas romaanis nii kaasakiskuvalt kirjeldab, tõepoolest jõudis nagu ette oma sajandist, avastas midagi tuleviku saladustest.