Aleksander Krims-Radava (1893–1947) alustas kunstiõpinguid Tallinnas Eesti Kunstiseltsi õhtustel joonistuskursustel ja jätkas 1913–1915 Ants Laikmaa ateljeekoolis, täiendas end ka Pariisis. 1924–1928 elas ja töötas Krims Haapsalus, aastast 1935 Ellamaal, kus ta ka suri. Viljakaim loomeaeg oli Krimsil 1920ndatel aastatel, mil tema vormilahendustes ilmneb puhuti metafüüsilisele maalile iseloomulikku kummastust.

Metafüüsilisele maalile iseloomulikult on sellel teosel kasutatud teravat valguse ja varju kontrasti, mis muudab avatud väravaga taluõue veidi müstilisekski. Vormid on selgelt piiritletud.

Talumaastiku kujutamisel on tegu Eesti kontekstis üllatava võttega. Kasutatud on taluarhitektuuri sümbolkujutisi nagu kooguga kaev, lattidest õuevärav ning kõige tüüpilisemat kelp- ja viilkatus.