Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"

Mis see ometi on, mis sunnib inimesi tegema seda, mida nad oma parema tahtmise juures ei teeks, mille eest nad parem põgeneksid, kuid ometi peavad tegema? Ahas ei taha sõdida, sest sõda on kõige jälgim ja vastikum asi maailmas.

Aastaid möllanud maailmasõda oma koledustega on kasvatanud temast nagu igast teisest temavanusest mõtlejast noorukist sõja kirglisema vastase, täieliku patsifisti. Kuid nüüd Ahas siiski on pidanud haarama relva, mitte ainult ilma vaimustuseta sõja kui niisuguse, vaid suurima vastikustundega selle vastu. Vabadussõda oli Eesti ajaloos aeg, mis seadis noored raskete valikute ette. Kas ja mille nimel sõdida? Milline pool valida?

Kas toetada sotsialismi või rahvusriiki? Töölisklassi vabadust või Eesti omariiklust? Tollases ajas ei olnud inimesele sugugi ilmselge, kumba eest võidelda, kui võidelda. Mitmeti autobiograafilises romaanis „Nimed marmortahvlil” väljendatakse neid kahtlusi, kirjeldades Tartu kommertskooli noorte maailmavaatelisi vaidlusi ja ka sisemisi kõhklusi sotsialismi-idee ja Eesti iseseisvuse eest võitlusse astumise vahel.

Tuliste arutelude taustal ilmneb ka sõja mõju noortele – esialgu arglikest ja eluvõõrastest poisikestest, kellest ükski ei jäänud sõja hävitavast survest puutumata, said tulihingelised vabaduse eest võitlejad.

Eesti raamatuklassika teos, mille omamine nõukogude okupatsiooni ajal võis tagada pileti Siberisse, muutus legendiks, omamoodi „keelatud kirjanduse” arhetüüpseks näiteks.

Kõvakaaneline raamat, 527 lk, 15 x 22 x 5 cm. Ilmus 2024. Väga heas seisukorras. Poehind 24.94.