Amfiibinimene. Maailmavalitseja

Äkki nägid pärlipüüdjad, kuidas kalju tagant ilmus nähtavale delfiin. Tema seljas istus ratsa nagu hobusel veider olend – merekurat, kellest sukelduja oli äsja jutustanud. Koletisel oli inimese keha, ta näos aga paistsid hiigelsuured silmad, otsekui vanaaegsed kumera klaasiga taskukellad, mis särasid päikesekiirtes nagu autolaternad, nahk küütles õrnsinise hõbedana, käelabad aga sarnanesid konnajalgadega – olid tumerohelised, pikkade sõrmedega ja kiledega nende vahel. Jalad olid kuni põlvedeni vees. Kas nad lõppesid sabadega või olid tavalised inimese jalad, jäi teadmatuks. Kummaline olend hoidis käes pikka keerdus teokarpi. Ta puhus seda veel kord, hakkas lõbusalt inimese moodi naerma ja hüüdis äkki selges hispaania keeles: „Rutemini, Leading, edasi!” Patsutas oma konnakäega delfiini läikivale turjale ja kannustas tema külgi jalgadega. Ja delfiin, nagu tubli hobune, lisas kiirust.
–„Amfiibinimene”